Kuidas see aasta kõik aia taha...ei.. siiski hästi läks

Talvehooaeg on nüüd läbi, pingelangusest tulenev haigusetõbi käes ja aeg analüüsida, mis selle talvehooajaga siis õieti sai.

Ettevalmistust alustasin peale väikest puhkust Hispaanias, võtsin see aasta eesmärgiks treeningperioodil oma jooksukoormust tõsta. Nagu hiljem selgus, halb valik. Jah, kiiruslikvastupidavus läks paremaks, aga teivashüpe läks halvemaks. Viga, mida tegin juba teist korda. Kuna esialgne plaan nägi ette, et talve võtan üldsegi kergemalt, alusatasin ka treeninguid vastavalt. Kuna aga 2015 MM ja 2016 OM B-norm hetkeseisuga enam ei eksisteeri ja 2015 sise EMi norm oli 5.30 , otsustasin plaani muuta ja teha ikkagi korraliku sisehooaja. Plaanid läksid sassi lisaks veel mõned suured elulised probleemid ja oligi tunne, et sellest talvest head nahka ei tule. Teivas hüppasin vähe, jooksin liiga palju lõike ja tegelesin trennis kõige muu arendamisega välja arvatud teivashüpe. Ühesõnaga täiesti siiber oli mingi hetk kõigest ja igasugu mõtted käisid läbi peast

Selgushetk tuli novembri keskpaigus, kui võtsin aja maha, panin uue plaani paika ja saagu mis saab, aga üritan veel järelejäänud ajaga talveks asja toimima saada. Selge, mõtlesin, et loogiline samm on võtta kohe 18 sammune hoojooks ja siis kindlapeale kohe hooaja alguses norm ära teha. Jälle viga, 18 sammu jaoks polnud tehniliselt ja vaimselt mitte kuidagi valmis. Kõik trennid selle hoojooksu pealt ebaõnnestusid ja oligi käes aeg Lõuna-Aafrika laagrisse minna. Motivatsioon oli üpris nullis, enesekindlus kadunud, aga sportlase iseloom ei lubanud käega lüüa.

LAVi laager tõi uue hingamise, ilmselt sellest ,et keskonna vahetus aitab alati väikse restardi teha ja tahe trenni teha oli jälle 100%. Laagri loen 99,9% õnnestunuks, sest sain kohapealt teibaid laenata ja mõned hüppetrennid teha, jõunäitajad jälle enam vähem omale tasemele viia ja elada kolm nädalat sportlase elu. Tagasi tulles olin väga heas vormis, üldkehaliselt väga võimas ja ka vaimselt valmis tugevad teibad kätte võtma.

Tagasi tulles olid esimesed trennid keerulised, otsustasin talvel ikkagi hüpata 16 sammu pealt, sest aasta varem hüppasin selle pealt 5.30 ja 5.50 ei olnud ka väga kaugel. Igatahes andis tugevalt tunda vähene hüpete arv ettevalmistusperioodil. Hoojooksu rütm oli võõras, enesekindlust täiega äratõukesse joosta nappis ja üldse oli selline kahtlev tehnilise poole pealt. Õnneks olin füüsiliselt hea seega ei pidanud selle pärast muretsema.

Võistlushooaeg algas kohe nelja järjestikkuse võistlusega, kus endamisi lootsin kõrged hüpped teha ,aga nii ei läinud. Täielik tehniline ebastabiilsus tagas selle ,et enamjaolt jäid kirja ainult algkõrgused.

Esimene hea võistlus tuli 3. Martin Kutmani mälestusvõistlusel, kus tundsin esimest korda see talv, et suudan hüpata. Peale 5.12 ületamist proovisin kohe 5.32 ja tundsin ,et suudan seda, aga veidi veidi jäi veel puudu.

Aga nagu elu näitas siis rongi alt oskan vahel välja tulla ja Eesti meistrivõistlustel ületasin 5.30 ja tagasin pääsu sise Euroopa meistrivõistlustele. Minu jaoks kordaminek, nö. üks rida sportlase CVs juurde. Olin rahul ja usun ,et see ports inimesi, kes mulle kaasa elavad, said ka hea emotsiooni osaliseks.

EM - läks nagu läks, ise olen ikkagi rahul, sest 5.25 jäi puhtalt kogemuste taha. Vana hea oleks teadnud, kuidas see rada käitub, oleksin ka selle üle hüpanud. Olen rahul ,et sain tiitlivõistlusel osaleda, võistelda koos maailma absoluudse paremikuga. Kui tihti ma seda edasises elus teha saan, pole üldse kindel. Euroopa 20 parima ettevõtte seas???!!! Kindlasti, peaksin Eestis kulda leidma vist ,et see õnnestuks. Seega vahemärkusena, absoluutselt mitte ülbitsedes, ütlen kõigile, kellele mu ettevõtmised jalgu jäävad - mul pole õnneks Teile midagi tõestada, piisab sellest ,et te mu keskpärast sportlaskarjääri nii suure emotsiooniga kritiseerite. Siiras AITÄH teile, sest negatiivne energia on mulle ainult parem küte!

 

Nüüd ravin terveks ennast, kogun jõudu ja hakkan suveks valmistuma. Tõin treeningutesse sisse suuremal määral jälle võimlemistrennid, panin uued margid ette jõunäitajates ja suveks tahan saada jagu järgmisest teibast.

Veel suurem Aitäh kõigile, kes on mu sportlasteed toetanud ja aidanud ja kaasaelanud!