Teeme kokkuvõtte ka...

Nii, viimane võistlus tehtud, teibad ära pandud, rohkem kätte ei võta ja karjäär võidukalt kodupubliku ees lõpetatud.

Kõige pealt ütlen suured tänu sõnad oma perele, kes on mulle igatepidi toeks olnud kogu mu karjääri vältel ja üldse tänu neile ma olen saanud teivast hüpata. Aitäh!

 

Nimekiri inimestest, keda vaja tänada on nii pikk, et seda siia ei jõuaks kirjutada. Aga küll saavad kõik tänatud nii nagu vaja.

 

Miks ma just praegu lõpetasin ?

Peamine põhjus on vigastused. Kõige suurem probleem on achilleuse kõõlused, mis teevad väga tugevat valu ja ütlen ausalt, et ei taha neid ära lõhkuda. Lisaks veel mõned liigeseprobleemid. Seega tervise kohapealt on praegu kõige mõistlikum aeg tippsportlase karjääriga lõpetada.

Lõpetamise otsuse tegi lihtsamaks ka see, kui sain aru, et ma olen oma 26st eluaastast 20 staadionil käinud. Teivashüppega küll vähem tegelenud (teadlikult 12-13 aastat), aga siiski aeg on olnud piisav, et sellest alast on tekkinud küllastus. Et minu tasemest edasi areneda, oleks vaja olulist keskkonna muutust. Samas esimene põhjus on see, miks ma kuhugi mujale enam treenima minna ei plaaninud. Tahan lõpetada tervena ja see mul õnnestus.

 

Mis edasi?

 

Edasi suundnud tavaellu. Jätkan TERVISEsportlasena, tahan treenida hea kehalisevormi pärast mitte sportliku saavutuse nimel. Aga treeningud jäävad hobi tasemele, olen seadnud endale uued eesmärgid teistes eluvaldkondades ja hakkan nende poole liikuma.

 

Kogu karjääri võtaksin lühidalt kokku nii... et kuulake Frank Sinatra lugu My way ja täpselt selline oligi minu karjäär. Ajasin oma rida, tegin vigu, arenesin, tegin jälle vigu, ajasin ikka oma rida, proovisin muid asju, tulin tagasi ja ajasin oma rida edasi. Ja lõpuks midagi õnnestus mul ikkagi saavutada. Korduvalt soovitati mul teivashüpe maha jätta, sest ei arenenud noorena väga kiiresti ,aga ma teadsin, et minu sees on hea hüpe olemas. Ja oligi. Maailmaparimaks ei saanud ,aga Eesti esinumber olin mitu aastat. Õnnestus käia täiskasvanute tiitlivõistlusel, hüpata kõrvuti maailma absoluutse tipuga ja tasuks 20s koht sise-Euroopa meistrivõistlustel, jään ise rahule. Eile peale võistlust veel mõtlesin ,et kas midagi jääb veel kripeldama. Ütlen ausalt, ei jää! Andsin enda parima, esindasin Eestit korduvalt ja edukalt, pakkusin pöidlahoidjatele põnevust ja emotsioone ning tõestasin, et ka aeglased inimese suudavad teivast hüpata.

 

AITÄH kõigile veelkord, kes sellel teekonnal minu kõrval olid!